Pärnu on Eestis ja ka kaugemal teada ja tuntud linn, mida enamus Eesti inimesi seostab eelkõige suvega.

Päris nii see tegelikult ei ole, et selle sügava ajalooga linna, saab liigitada ainult Suvepealinnaks nagu meil, tänapäeva eestlastel, see miskipärast kombeks on saanud.

Rääkimata muinasajaloost, võib mainida, et Pärnu (Pernau), mille Saare-Lääne piiskop Heinrich I asutas Sauga jõe suudmesse, sai piiskopkonna keskuseks 1251 aastal ning Pernau st. Pärnu linn kestab tänapäevani ja kindlasti ka tulevikus.

Seega … sel linnal on pikk ajalugu mille käigus sai algsest väikestest Eesti kalurikülast tänu
oma jäävabale sadamale keskajal Hansa Liitu kuulunud laevandus ja kaubanduskeskus, mis
võimude vahetudes oli kord Rootsi kuningriigi, siis jälle Vene impeeriumi alluvuses.

Kui rääkida asjast, siis mina sattusin ööbima umbes 1,5 km kaugusele kogu sellest ajaloohoolikutele meelepärasest luksusest, mida Pärnu Vanalinna tänavad tänasel päeval väljendavad.

Karavanidele ja telkijatele ei ole siin majutuse võimalusi palju aga siiski, mõned ikka on ja üks neist on Konse Motel&Camping.

Kohale jõudes, jäi veidi arusaamatuks, millist teed mööda siia platsile siseneda võimalik on aga väga professionaalne ja vastutulelik administraator, ajas asja kiirelt joonde ja saime ennast valutult ära pargitud. Kohale jõudsin umbes kell 16 ja kämping tundus suhteliselt täis pargitud aga hiljem selgus, et ruumi on siiski veel küllalt. 

Karavanpark on ümbritsetud korraliku aiaga ja teistel tegelastel, peale majutuse ostjate, sinna asja ei ole. Kokkuvõttes tundus see turvalise kohana parkijatele ja muul viisil majutunutele.

Matkaautode parkimiskohti oli vast üle 30-ne (täpselt üle lugemiseks ei olnud mahti).

Majutus üheks ööks maksis 31 EUR ( auto parkimine 28 EUR ja elektri külge ühendamine üheks päevaks 3 EUR). Matkaautos kaasa sõitvate inimeste arv ei olnud oluline. Hinna sees oli veel veega tankimine ja heitvee ära andmine. Kämpingu peamajas asusid kõik vajalikud kommunikatsioonid. WC-sid oli mitmes kohas nii meestele, naistele kui ka invaliididele. Kõik ruumid olid korras ja puhtad ning selles osas tundus, et allahindluseid ei tehta. Dušširuumid olid olemas, kus ust lukustades, sai tunda täielikku privaatsust. Hoones asus veel baar/restoran, kus oleks saanud einestada kui selleks vajadus oleks olnud. Lisaks pakuti samas hoones ka majutust nendele, kes on saabunud tavalise sõiduautoga või mingil muul viisil.

Kämping asub kohe Pärnu jõe ääres ning sinna saab randuda ka veesõidukitega, sest kämpingul oli oma sadam olemas, kus sai veesõidukeid ka elektriga ühendada.

Kalapüügi huvilistel, on võimalus ka jõest kala püüda kui harrastuspüügi luba ostetud. Julgematel on kindlasti võimalus jões ujumiseks aga arvestama peab, et vool on päris tugev ja võib kergelt nõrgemad ujujad viia tahte vastaselt mere poole.

Kämping tundus olema populaarne peatuskoht karavanidega sõitjate hulgas ja ma vist ei eksi kui arvan, et selliseid karavanparke on Pärnus ainult üks.

Pärnus saab parkida ka linna parklates aga need on tasulised. Linnas parkimise tasu on hooajal peaaegu sama, mis oli ka kämpingus parkimise tasu….vahe on ainult selles, et linna parklates ei ole neid mugavusi (turvalisus, elekter, vesi ja muud kommunikatsioonid), mida pakuvad karavanpargid.

Kämpinguhoonet võiks veidi renoveerida aga üldiselt ei saa olukorda kehvaks pidada vaid võib pidada pigem heaks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti tasub siia matkaautoga tagasi tulla nendel, kes reisivad matkaautodega, sest samalaadsed kohad Pärnu linnas puuduvad ning kämpingu asukoht linna keskusest, ei ole just väga kaugel.