Salo on linn, mis asub põhja Itaalias Garda järve kaldal on huvitava ajalooga ja kirja pandud linna ajalugu algab iidse Rooma ajastust. 

Kui uurisin põgusalt Salo ajaloo ja tänapäeva kohta, ilmnes huvitav fakt – nimelt on Salo linn seismiliselt küllaltki aktiivne piirkond kus viimane maavärin, tugevusega 5,1 palli Richteri skaala järgi, toimus 2004 aastal.

Linna servas, kohe järve äärse promenaadi kõrval, asub Sosta Camper “Paraiso”, kus otsustasime veeta oma 2025 aasta suvepuhkuse esimesed päevad.

Matkaautode parkimiskohad asuvad mäe külje peal, mitmel tasandil ning parkimiskohti on 60 ringis.

Kõik parkimiskohad on varustatud elektriühendusega ning asuvad korralikul kõval killustikuga kaetud pinnasel.

Kämpingus on omanike poolt kehtestatud huvitav reegel – nimelt ei ole kirjade järgi lubatud avada markiise ja paigaldada territooriumile enda vajalikke tarbeid (toole, laudu jne.), millest küll ükski parkija kinni ei pidanud.

Territooriumile sisenemine toimub nagu igas tavalises tasulises parklas. Sõites tõkkepuu juurde, saad automaadist parkimise algust tähistava pileti (ära piletit mingil juhul kaota, sest seda läheb vaja kui soovid territooriumilt minema sõita ja parkimise eest tasuda) ning valid endale meelepärase koha parkimiseks.

Meie peatumise ajal oli ööpäeva hind 26 EUR, milles sisaldus matkasuvila elektriühendus, prügi ära andmine, WC-de kasutamine, toidunõude pesemiseks mõeldud ala kasutamine, piiramatu auto veepaagi täitmine ja heitvee ära andmine. Dušširuume oli territooriumil 2 aga nende kasutamise eest pidi tasuma dušširuumide seinal olevasse automaati müntidega. Mina dušširuume ei kasutanud (käisin autos duši all) ja seega ei oska öelda, kui palju maksma peab, et seal ennast pestud saaks.

Üldkasutatavaid WC-sid oli 3, milledest üks oli mõeldud naistele ja kaks meestele. Naiste WC oli varustatud potiga aga meeste WC-d omapärase lahendusega ( vaata pilte). Selle omapärase lahenduse tõttu, kasutas enamus naiste WC-d, sest selline augu peal ihuliste vajaduste rahuldamine on omane pigem idamaade rahvastele ja eurooplastele on see suhteliselt võõras. Sanitaarruumide koristamine toimus iga päeva hommikul ning kõik ruumid olid puhtad ja korralikud.

Karavanparki on keelatud kasutada haagissuvilaga autodel – parkida tohivad ainult sõiduautod ja matkaautod.

Park asub otse järve kaldal ja kes soovib rannamõnusid nautida, sellel on vaja ette võtta lühike ca 100 meetrine jalutuskäik ja oledki järve rannas, mis on kaetud peene liivataolise killustikuga. Samas rannas asub ka restoran/baar, kus pakutakse täiesti talutavat toitu ja muidugi ka erinevaid jooke.

Lähim suurem toidupood Italmark asus jalgrattaga mööda sõiduteed sõites 1,2 km kaugusel ja see on tõsiselt suure valikuga toidupood.

Linna saab jalutada kasutades selleks järve äärset promenaadi. Peaväljak on mööda seda kõndides umbes 1,5 km-se jalutuskäigu kaugusel.

Külastada tasub kindlasti Salo vanalinna, mis on risti-põiki läbistatud nii kitsamate kui laiemate tänavatega, millede ääres on ilusa arhitektuuriga hooned.

Vanalinna peatänav on täis kaupluseid, kus pakutakse nii kohalikke kui ka tavalisi kaupasid ja restorane, kus pakutakse erinevat itaaliapärast toitu.

Linna sadamast väljub regulaarselt liinilaev, mis tagab ühenduse teiste Garda järve ääres paiknevate linnadega.

Negatiivne on see, et linn ei ole eriti jalgrattasobralik. Tervel järve äärsel promenaadil, mis on piisavalt lai, et saaks jalgrattaga sõita, on üles pandud jalgrattaga sõitmise keelumärgid.

Tegelikult pigistab politsei silma kinni, kui sõidad mööda promenaadi kõnnikiirusega (kogesin seda ise) aga kui hakkad linna vahel kihutama kui pöörane, siis võid kindel olla, et saad trahvi.

Üldkokkuvõttes jättis nii karavanpark kui ka linn positiivse mulje ja kindlasti külastame seda uuesti.